Skip to content

Kuidas minust veredoonor sai?

Kunagi ammu, noh nii mõned aastad tagasi, kui ma veel täitsa alaealine olin, siis ma nii väga tahtsin verd annetada, aga vanus ei lubanud ja pühalikult tõotasin omale, et teen seda kohe, kui kukub number 18. Paraku lõin ma araks, jänes ronis püksi, nimetagem seda vastavalt soovile, aga ma ei läinud, sest ma kardan kanüüle. Kõige kummalisem on see, et ma kandideerisin kaks aastat tagasi Tallinna Tervishoidu Kõrgkooli õenduse erialale, ka siis kartsin ma kanüüle. Ja see hirm pole tänaseni üle läinud ja kihk kooli kandideerida on suur, aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, mis eesmärgid mul hariduse valdkonnas on, vaid ikka doonorlusest.

Mingi hetk ikka lubasin, et lähen kohe, kui Raplasse doonoritelk tuleb, kuid just siis jäin ma haigeks või mõnel muul põhjusel ei saanud kohale minna, viimati raseduse ja sünnituse tõttu. Nõnda ikka ma sinna ei jõudnud, aga nii väga tahtsin kuni 23 augustini 2017 – minu esimene kord veredoonorina. Hämmastavalt hea tunne!

Raplas oli jällegi doonoritelk ja Mariliis kirjutas eelmisel õhtul mulle, et tema läheb ja tulgu ma ka ikka. Teate, ma isegi ei mõelnud korraks, et ei lähe, vaid ma olin kohe nõus, unustasin hetkeks isegi kanüülid. Võtsin lahti verekeskuse kodulehe, kus on kõik vajalik informatsioon doonorile olemas, lugesin selle läbi ja tundus, et olen sobilik, talitasin edaspidi sealsete juhiste järgi – olla puhanud ja söönud. Väikene ärevus oli ikka sees, sest noh ikkagi esimene kord ja tavalise vereanalüüsi puhulgi tuleb värin sisse.

Astusin doonoritelki, kus alguses pidin end registreerima. Seejärel sain ühe paberi, millel märkisin linnukesi/ristikesi erinevatesse kastidesse, nt kas sul on viimasel kuul nimetatud haigusi esinenud(seal oli siis valik) jne, peale seda järgmisesse ruumi, kus ootas arst/õde, kes mõõtis raua taset veres, vererõhku, määras veregrupi ja rääkis läbi lehele pandud vastused. Kuna mul kõik oli korras ja sobis, siis võisin järgmisesse ruumi astuda, selles pidi jooma esmalt tassikese mahla ja siis võtma omale järjekorranumbri, mille alusel kutsutakse edasi verd andma. Ma jõin vist 3 topsikut mahla, sest mul tuli ikka täitsa närv sisse, paganama kanüülid.

Ühel hetkel lõigi pisikesele ekraanile minu numbri ja võisin vere andmiseks istet võtta, vaatasin mujale, et ma seda kanüüli ei peaks nägema ja juba järgmisel hetkel oli kõik paigas ning veri voolas kenasti kotikesse, sain kätte ka pisikese palli, mida vahepeal pigistada, sest mingi hetk hakkas aparaat piiksuma, et vool on aeglane vms. Ma täpselt ei mäletagi, kui kaua protseduur kestis, aga vast umbes 10 minutit või nii. Ütleme nii, et tavalist vereanalüüsi ma kardan anda, doonorlus oli ikka mõnus, noh nii mõnus, kui saab veel olla ühe kanüüli olemasolu veenis.

Saate aru, ma suutsin teha pilti sellest, kuidas mul kanüül käes on?! Ma varem ei suutnud selle peale mõeldagi.

Ja siis saabus see hetk, mida ma vihkan peale selle, kui kanüül pannakse, selle ära võtmine, mis on mu jaoks veel vastikum. Vot siis kiskus korra pildi kiiva, aga mõõdeti vererõhk üle ja kõik oli okitoki. Natukene pikutasin ja siis võisin püsti tõusta, sain valida omale sobiva kingituse – tassi. Sõin paar küpsist, et enesetunne oleks hea ning asusin aga koju tagasi, puhkama, sest sellel päeval, mil käid doonoriks, on soovitatav puhata, mitte end koormata füüsiliselt. Ma arvan, et kogu selle protseduuri teeb lihtsamaks teadmine, mille jaoks sa sinna tulnud oled ja see on vabatahtlik.

Ehk siis te kõik, kes kardate minna doonoriks, tehke see ära. Pole üldse midagi vaja karta! :) Kunagi ei tea, kellel seda vaja võib minna.

Ikka üks selfie kah!

5 kommentaari

  1. Mina ka alati alaealisena unistasin doonoriks olemisest. Kuidagi nii mõnus (kas see nüüd just õige sõna on..) tundus. Pärast enam ei unistanud, vaid hakkasin ka. Aga nüüd on hullult pikk paus jäänud, sest no rasedus ja imetamine ja rasedus jne 😀 Et mingi aasta ei satu ma sinna veel kindlasti kahjuks. Tubli oled, et julguse kokku võtsid. Kuidagi nii mõnus tunne on alati peale vereloovutust mu meelest 🙂

    • anukasss anukasss

      Jaaa, tõesti hea tunne on peale vereloovutust. :)

  2. Ma juba aastaid-aastaid vabatahtlik doonor. Enam kui 10 korral verd annetanud.

  3. E. E.

    Ma olen vaid 2 korda verd andnud. Praegu tervis ei luba, ravimid peal ning 4 kuud peale oppi ei tohi verd anda. Head teha on hea, ootan juba millal tervis lubab taas doonor olla.

    • anukasss anukasss

      Jaa, nõustun! Head paranemist :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga