Skip to content

Kõik on OK!

OMG, siin blogis on üle kahe kuu olnud täielik vaikus. Mul lihtsalt on niivõrd kiire ja väsitav elu olnud, et füüsiliselt pole olnud aega tulla ja midagi kirja panna. Mulle ei meeldi ka sellised postitused, et sorry jälle nüüd paus jne ja tuleb veel 10 pausi. Parem olen vait. Ja noh läks lõpuks nii, et ma ei loginud isegi Zone lehele sisse ning nõnda see leheke siin kinni läkski, ausalt öeldes, väga ei heidutanud. AGA TÄNA ON SEE ÕHTU, MIL MA KIRJUTAN!

Noh, ma peaks ja tahaks teile rääkida Anni esimesest sünnipäevapeost, ma ilmselt teengi seda kahe kuuse hilinemisega, aga vast ei ole hullu, eksole? Ja siis ma tahaks rääkida sellest, kuidas ma pikalt sõin väga korralikult, aga ühel päeval ostsin mesikäppa ja noh.. sellest ajast saadik olen reelt maas. Ma tahaks teile rääkida, kuidas on elu siis, kui te olete suurema osa ajast lapsega kahekesi ööpäevade viisi, kui väsitav see on ja mis on raskem/kergem. Ja et me käisime pulmas ja enne seda oli tüdrukute õhtu. Ah ja, et me käisime Raqu armsate kaksikutega Anni sünnipäeva puhul Kärbses söömas ja seal oli nagu parim jasmiiniriis ever!!! Paljust on rääkida, väga paljust.

Alustuseks võin teile rääkida, kui õudne on üheaastasele lapsele passi teha. Täielik palagan. Ma võimlesin Anniga selles fotoputaks nii, et mul tõmbas otsmiku pärlendama, hea et Mariliis kaasas oli, vastasel juhul oleksin närvivapustuse saanud.

Igatahes, ma ei hakanud kodus mingit pilti tegema, sest need nõuded tundusid mu jaoks nii utoopilised, noh et suu kinni ja silmad vaadaku ilusti kaamerasse ja sealjuures ei tohiks pilt ju udune olla, oh ei ole võimalik see Anniga. Töötajad soovitasid meil Anni panna sinna pukile seisma, kuna see pukk aga keerleb ja on väga väikese pindalaga, siis ilmselgelt ta sellel ei seisnud ning mida rohkem teda üritasin ikka sellele seisma panna, seda rohkem pahameelt ta avaldas, kaks pisarat. Läksin teist teed, võtsin miski valge asja omale kaela, et saaksin lapse sülle võtta ja niiviisi pilti teha. Ma ei tea, mitu pilti seal tehakse, kolm vist, igatahes neist ühel olin ka mina :D. Kuidagi saime Annile ka pildi, arvasin et see läbi ei lähe, aga õnneks läks, ega ma poleks jaksanud rohkem võimelda ka, sest ta oleks kohe oma lõõrid valla lasknud.

Enda passi eest maksin 40€ ja Anni oma 20€, mul on tegelikult ID-kaart ka olemas, aga vaatame siin reisukesi palmi alla, igale poole ID-kaardiga ei saa, seega las siis olla see pass mul ka. Annile on see täiesti esimene dokument, pole nagu varem vaja läinud ja kuidagi suutnud end sundida seda tegema. Lootust on ehk järgmisel nädalal passid kätte saada, võiks ju?!

Ps! Kui ma siit eemal olin, siis kohati see oli ka natukene värskendav, muidugi kuklas vasardas “Anu, su blogi.. inimesed küsivad?,” aga vahel on vaja eemal olla/käia. Kõike mitte jagada minuti pealt. :) (haha.. ma ikka Instagrami olen ikka postitanud..)

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga