Skip to content

10-kuune Anni Renate

Vähem kui kahe kuu pärast on meie pisike mõnglike aastane, mis tähendab, et beebist on saamas väikelaps. Ma seni üritan Annit veel beebide kategooriasse lükata tema uhke 9900g ja 75,5cm-ga.

Beebigrupid on saatanast. Loen, et paljud juba kõnnivad või kohe hakkavad kõndima, tundub et Annit see ei heiduta, sest tema rahulikult käputab, saab väga edukalt edasi ega tunne vist üldse vajadust püsti seismise või kõndimise järele. Tugede, laua või diivani, najal jalutab ta küll, aga see on ka kõik, väga harva viitsib nii, et ma hoian kätest kinni ning võiks kõndida. Ega kiiret ei olegi, kuid noh… mul vahel ikka tekib hirm, et mõnda asja nõnda hilja hakkab tegema. :D Ahh.. las treenib oma seljalihaseid.
Diivanile üritab küll ronida, sest seal otse aknalauale minek tuleb juba väga kiirelt ja lihtsalt tal. Uskuge mind, ta võiks tundide viisi aknal istuda ja vaadata linde, autosid, jalakäijaid, eriti prügiautosid ja töömehi, kes koppadega uut torustikku meil majataga panevad, sest need on ju nii huvitavad! Vahepeal seletab midagi kõva häälega kah – töödejuhataja!

Hambaid on KAHEKSA! .. endiselt. Tähendab, tal oli juba eelmine kuu kaheksa hammast, ma näen juba väga ammu, et alumisest igemest on kohe-kohe tulemas veel kaks, aga see kohe-kohe kestab juba üle kuu. Nii, et siis kohe-kohe on kümme, haha. Neid pesta on muidugi ooper oma ette, hambapastat pole veel kasutanud, sest harjaga sõbrannaks saaminegi võtab endiselt aega ja selle suhtes ollakse skeptiline, kui närida ei anta, aga suhu topitakse.

Jälle beebigrupid. Ma loen, et mõnedel vist varsti lapsed ülikoolis, sest räägivad nii palju ilusaid sõnu, lauseid, kuigi enam-vähem Anni-vanused. Anni sai hädapärast selgeks “aitäh,” millest on tänaseks alles ainult “nähh”. Ma tegelikult ju ei tea, kas laps peaks midagi rääkima või ei? Saan aru, kui ta süüa tahab, sest käib järel ja sikutab “mämm-mämm” või “mmmmäää”, aga see on ka kõik. Peab vist vähem lugema, sest mul tekkis kerge stress juba siis, kui mõni 2-nädalane laps pööras. Chill, Anu… Chill!

Mis söömisesse puutub, siis ta saab kõike peaaegu. Noh, ta saab oma toite ja lisaks siis seda, mida meie sööme, kuna ta ei ole eales nõus sellega, et ta peab sööma oma miskit toitu, kui näeb meie taldrikus midagi, mis ilmselt maitseb paremini. Soola ma tema toitudesse endiselt ei pane, aga kui ta meie taldrikust vahel mõne ampsu-kaks saab, siis ma ei põe sellepärast. Ta on ju kohe varsti aastane, nii et eks ta vaikselt meie toidule üle tuleb.
Smuutid meeldivad talle küll, mis ma keefiri ja erinevate marjade-puuviljadega olen teinud. :)

Sellel elukuul olen mõelnud ka öisest söömisest võõrutamisele, aga ütlen ausalt, et ma ei ole piisavalt puhanud sellega tegelemaks. Terve öö ta juba oma voodis on, mis iseenesest võit juba, magama jääb seal, öösel sööb ja magab hommikuni ilusti, aga nüüd tahaks söömata hakkama saada öösiti. Kuidas? Ma ei tea. Üks öö proovisin vett anda ja see lõppes suure kisaga, andsin piima ja vaikus saabus meie elamisse. Ei tahaks talle hullu stressi ka tekitada sellega ja hommikuti kaheksani põõnata on ka hää.

Ja oh… millalgi peaks selle potimajanduse käsile võtma?! Millal? Mmmm…uni!

Oleks võinud mõned teised pildid panna, aga ehk päike ikka tuleb uuesti välja, kui neid ilusal päeval tehtud pilte vaadata. 

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga